Kõrgemat D-vitamiini taset seostatakse madalama suremusega

Armin Zittermanni ja tema kolleegide meta-analüüs käsitles 11ne varasema prospektiivset uuringu tulemusi. Selle järgi olid kõrgemad D-vitamiini tasemed seotud 29 protsendi võrra madalama suremusega. Kokkuvõtteuuringus leiti, et D-vitamiini tasemel on U-kujuline suhe suremusse: suremus oli madalaim siis, kui D-vitamiini tase oli ligikaudu 75–87,5 nmol/l (Zittermann 2012).

Teadlane Joseph Tomson ja tema kolleegid selgitasid kahtteist varasemat uuringut käsitlevates meta-analüüsides välja organismi D-vitamiini tasemete seose südame- ja veresoonkonnahaiguste ning üldsuremusega. D-vitamiini madalama ja kõrgema neljandiku võrdlemisel leiti, et südame- ja veresoonkonnahaigustest tingitud suremus oli 21 protsenti madalam ning kogusuremus oli 28 protsenti madalam nende hulgas, kelle D-vitamiini tase jäi ülemise neljandiku hulka (Tomson 2012).

Ka Ben Schöttkeri poolt juhitud uurimisrühma meta-analüüs käsitles 12ne varasema prospektiivse uuringu tulemusi. Selles kokkuvõtteuuringus leiti, et organismi kõrged D-vitamiini tasemed on pöördvõrdelises seoses üldsuremusega. Iga 20 nmol/l tõusu kohta vähenes suremus 8%.

Schöttkeri kokkuvõtteuuringu kokkuvõtlikus osas rõhutati seda, et samasuguseid tulemusi on saadud ka mitmetes kontrolluuringutes ning D3-vitamiinilisanditel on leitud olevat teadlaste sõnul „elupäästev mõju”. Lisaks sellele täheldasid teadlased, et tulemusi toetavad ka mitmed toimed, mille abil võib D-vitamiin mõjutada ka vananemisega seotud haiguseid (Schöttker 2013).

Ben Schöttkeri uuringurühm tegi tänavu uuema Euroopa ja Ameerika uuringutest koosneva kohortuuringu meta-analüüsi. Selle uue kokkuvõtteuuringu metodoloogiliseks tugevuseks oli kokkuvõtte põhinemine üksikosalejaid puudutavatel andmetel. Nii sooviti vältida probleemi, mis tuleneb sellest, et kohortuuringutes kasutatavad D-vitamiini taseme erinevad kategooriad ei ole omavahel võrreldavad.

Selles Schöttkeri teises meta-analüüsis jaotati osalejad vastavalt nende D-vitamiini tasemetele viieks. Peamise tulemusena leiti, et nendel uuringus osalenud patisentidel, kes kuuluvad madalaima D-vitamiini tasemega viiendiku hulka, oli 57 protsenti kõrgem üldsuremus võrreldes nendega, kelle D-vitamiini tasemed olid kõrgemad. Tulemused olid ühesugused nii Ida-, Lääne- kui ka Põhja-Euroopas ning Ühendriikides – kõikjal seostati madalad D-vitamiini tasemed kõrgema suremusega (Schöttker 2014).

Käesoleval aastal on avaldatud ka epidemioloog Rajiv Chowdhury juhitud uurimisrühma tavatult laiaulatuslik meta-analüüs, mis käsitles nii kohortuuringuid kui ka kontrollitud uuringuid. Kohortuuringute osa hõlmas 73 kohortuuringut ja 849 412 osalejat.

Chowdhury kokkuvõtteuuringus leiti, et nende uuringus osalenute hulgas, kelle D-vitamiin tasemed olid madalaimad, oli suremus 35 protsenti suurem võrreldes nendega, kelle D-vitamiini tasemed jäid kahe kõrgema tasemega kolmandiku hulka(Chowdhury 2014).

Värskeimaks avaldatud uuringuks on Cedric F. Garlandi ja tema kolleegide koosatud kokkuvõtteuuring, milles käsitleti 32 varasemat prospektiivset uuringut. Selle järgi on alla 75 nmol/l suurused D-vitamiini tasemed organismis seoses kõrgema üldise suremusega võrreldes nendega, kelle D-vitamiini tase on kõrgem kui 75 nmol/l.

 

Garlandi kokkuvõtteuuringus langes surmarisk järsult kuni ligi kaudu 80 nmol/l-ini ja jäi ligikaudu 125 nmol/l peal ühtlaselt samaks. Selleks, et teisendada ühikud Soomes kasutatavateks nanomoolideks liitris, korrutage diagrammi väärtused 2,5-ga.

 

Teadlased võrdlesid ka tõsise D-vitamiini puuduse käes kannatajaid nende uuringus osalejatega, kelle D-vitamiini tase oli hea. Teadlased leidsid, et nendel uuringus osalejatel, kelle D-vitamiini tase jäi 0-22,5 nmol/l vahemikku, oli 1,6 korda suurem surmarisk kui nendel, kelle D-vitamiini tase oli üle 75 nmol/l.  Kui sama madalat kategooriat võrreldi nende uuringus osalejatega, kelle D-vitamiini tase oli kõrgeim ehk üle 125 nmol/l, oli madalaima D-vitamiini tasemega inimeste surmarisk 1,9 korda kõrgem.

Garlandi uurimisrühm vaagis ka seda, kas tulemused võiksid olla seoses retrokausaalsusega (põhjus-tagajärg suhe) ehk sellega, et D-vitamiini puuduse all kannatavad inimesed võiksid olla haigemat ja seetõttu viibiksid näiteks vähem värskes õhus.  Teadlased avastasid siiski, et D-vitamiini tasemel on pöördvõrdeline seos suremusega ka nendes uuringutes, mille jälgimisaeg oli pikk ehk üle 7 aasta. Selle lugesid uurijad retrokausaalsuse muret vähendavaks asjaoluks, mis on igati paikapidava seetõttu, et üldjuhul peetakse pikka jälgimisaega retrokausaalsuse mõju vähendavaks.

Lõppjäreldustes leidis Garlandi uurimisrühm, et nende analüüsi põhjal võib D-vitamiini madalam kui 75 nmol/l tase olla liiga madal selleks, et olla ohutu. Seega on ka nemad arvamusel, et toitumisnõukogu poolt piisavaks loetav D-vitamiini tase 50 nmol/l on liiga madal.

Samuti viitasid nad rahvusvahelise The Endocrine Society poolt nimetatud suurimale heakskiidetud annusele (UL), mis on 250 mikrogrammi päevas. Kui ülempiir on sedavõrd kõrge, on nende sõnul tegemist märkimisväärse turvamarginaaliga. Soovituslikke D-vitamiini doose võib seega tublisti praegusest tõsta ilma, et sellega kaasneks terviseriske (Garland).

Ka kontrollitud uuringute meta-analüüsid näitavad D-vitamiinilisandi suremust vähendavat mõju

Ülal kirjeldasime prospektiivsete uuringute meta-analüüsides leitud kõrgemate D-vitamiini tasemete seost madalama suremusega. Teoreetiliselt on võimalik seda seletada retrokausaalsusega: põhimõtteliselt on mõeldav, et D-vitamiini tasemed võiksid väheneda haiguste tagajärjel või halvad eluviisid võiksid samuti olla seotud vähema viibimisega värskes õhus ja selle tulemusel ka vähema päikesevalguse saamisega.

Neid kahtluseid hajutab see, et ka randomiseeritud ja kontrollitud uuringute meta-analüüside järgi vähendab D-vitamiinilisandi kasutamine suremust statistiliselt olulisel määral. Allpool tutvustan selle tõendusmaterjali.

Belgia epidemioloog Philippe Autieri ja doktori Sara Gandini kokkuvõtteuuringu järgi vähendab D-vitamiinilisandi kasutamine üldsuremust 7 protsendi võrra (Autier 2007).

Serbia teadlase Goran Bjelakovici ja tema kolleegide Cocharane-ülevaate järgi vähendab D3-vitamiinilisandi kasutamine suremust 6 protsendi võrra. Teaduslikud tõendid on analüüsi kohaselt tugevad. Tulemusi täpsemalt vaadeldes vähendas D-vitamiin suremust eriti eakate ja nende uuringus osalejate hulgas, kelle kaltsidioolitase oli alla 50 nmol/l (Bjelakovic 2011).

Värskeima, epidemioloog Rajiv Chowdhury ja tema kolleegide poolt tehtud, kontrollitud uuringute meta-analüüsi kohaselt vähendab D3-vitamiinilisandi tarvitamine üldsuremust 11 protsendi võrra.

Kokkuvõtteuuringu arutluse osas peeti D-vitamiini liiga vähese tarbimise tulemusel tekkivat koormust rahvastiku tasandil märkimisväärseks, kui seda hinnati kui muude haigusteni viivat tegurit.

Chowdhury uuringus hinnati Ühendriikides D-vitamiini puudusest tingitud rahvastiku lisarisk olevat ligikaudu 13 protsenti. Seda võrreldi hinnanguga, et suitsetamise tekitatud lisarisk on 20 protsenti ja ebapiisava liikumise osakaal 11 protsenti. D-vitamiini ebapiisav annus on riskitegurina seega rahvastiku tasemel täiesti võrreldav nende tunnustatud riskiteguritega (Chowdhury 2014).

6-11 protsendi suurust riskivähenemist üldsuremusest võib lugeda märkimisväärseks, sest üldjuhul ei mõjuta üksikud tegurid üldsuremust eriti palju.

Arutelu

Teaduslikku tõendusmaterjali kõrgemate D-vitamiini tasemete ja D-vitamiinilisandi kasutamise kasulikkusest on seega palju.

Kontrollitud uuringutes leitud mõju suurus ei ole nii kõrge kui jälgimisuuringutes. See viitab sellele, et jälgimisuuringuid mõjutab mingil määral retrokausaalsus. Teisiti öeldes – need uuringus osalejad, kelle D-vitamiini tase on olnud kõrgeim, on olnud keskmiselt tervemad ja liikunud rohkem värskes õhus.

Mitmetel põhjustel ei ole siiski usutav, et prospektiivsete uuringute tulemused oleksid seletatavad vaid retrokausaalsusega.

Esiteks on riskide osakaalud olnud üpris selged. Kui nendel uuringus osalejatel, kelle D-vitamiini tase on olnud kõige madalam, oleks olnud vaid 10-15 protsenti suurem risk võrreldes kõrgemate tasemetega, oleks seda lihtne seletada retrokausaalsusega. Alumisse kolmandikku, neljandikku või viiendikku kuulumine on aga tõstnud riski rohkem, nagu eespool ka öeldud.

Teiseks – tulemusi on uuringutes erinevate muude tegurite osas juba standardiseeritud, mis on vähendanud näiteks tervislikumate eluviiside või vähesema liikumise mõju tulemustele.

Prospektiivsete uuringute meta-analüüsides on leitud seos ka suhteliselt pika jälgimisaja puhul. Pikk jälgimisaeg on asjaolu, mida üldiselt loetakse retrokausaalset mõju vähendavaks.

Esineb teisigi põhjuseid uskuda, et kõrgemapoolsed D-vitamiini tasemed on tervisele kasulikud. Nende kasuks kõneleb evolutsiooniajalooline põhjus, et inimene on suurema osa oma liigiajaloost elanud ohtra päikesevalguse käes. Põhjendatult võib oletada, et inimene on bioloogiliselt kohanenud ohtra päikesevalguse doosidega ja sellega, et nahas moodustub palju D-vitamiini.

Ajalooliselt on inimeste D-vitamiini tasemed võrreldes tänapäeva ühiskonnas elavate inimestega olnud kõrged. Tänapäevalgi on traditsiooniliselt Aafrikas elavate masai ja hadza hõimu kuuluvate inimeste D-vitamiini tase keskmiselt ligikaudu 115 nmol/l(Luxwolda 2012).

Kõrgemate D-vitamiini tasemete poolt kõneleva seigana on tähtis mainida ka seda, et need on füsioloogiliselt põhjendatud. Kõrgemaid D-vitamiini tasemeid vajatakse näiteks parathormoonisisalduse liigse tõusu vältimiseks, kaltsiumi aktiivseks imendumiseks soolestikust, põletiku mahasurumiseks ja hea immuunsuse säilitamiseks. Neid põhjuseid teades on arstid ja eriti endokrinoloogid sagedamini kõrgemate D-vitamiini tasemete poolt kui toitumisspetsialistid, kellele pole bioloogilised ja füsioloogilised mõjud nii hästi teada.

Viimaseks ja mõjusaimaks põhjenduseks on see, et juba kolme kontrollitud uuringu meta-analüüsid kinnitavad prospektiivsete uuringute meta-analüüside tulemusi. Kui D-vitamiini tasemeid on D3-vitamiinilisandiga tõstetud, on see statistiliselt vähendanud suremust olulise 6-11 protsendi võrra. Randomiseeritud ja kontrollitud uuringute meta-analüüsid näitavad seega prospektiivsete uuringute meta-analüüsidega ühes suunas. Seda on üldiselt peetud usaldusväärseks tõendiks.

Kõige selle põhjal võib kõrgemate D-vitamiini tasemete ja D-vitamiinilisandi kasutamise kasuks rääkivaid tõendeid pidada tugevateks ja usaldusväärseteks.

Kasutamisnõuanded

Täiskasvanud soomlastel tuleks D-vitamiinilisandit kasutada vähemalt septembrist maini. Kui suvel kaitstakse ennast päikese eest riiete ja päikesekreemidega, tuleb D-vitamiinilisandit tarvitada ka suvel.

D-vitamiini 75 nmol/l taseme saavutamiseks vajatakse reeglina 50 mikrogrammi suurust igapäevast D-vitamiini doosi. 100 nmol/l taseme saavutamiseks vajatakse D-vitamiini ligikaudu 100 mikrogrammi päevas.

Ka inimese suurus ja kaaluindeks mõjutavad vajatavat vitamiinikogust. Väiksematele ja saledamatele piisab väiksemast annusest, kogukamad ja ülekaalulised vajavad rohkem.

Ise olen sale (BMI 22) ja kasutan 50 mikrogrammi suurust igapäevast D3-vitamiinilisandit õlikapslite kujul.

 

Viited:

Aloia JF, et al. Vitamin D intake to attain a desired serum 25-hydroxyvitamin D concentration. Am J Clin Nutr. 2008 Jun;87(6):1952-8.

Autier P, et al. Vitamin D supplementation and total mortality: a meta-analysis of randomized controlled trials. Arch Intern Med. 2007 Sep 10;167(16):1730-7.

Bjelakovic G, et al. Vitamin D supplementation for prevention of mortality in adults. Cochrane Database Syst Rev. 2011 Jul 6;(7):CD007470.

Brader L, et al. Effects of a healthy Nordic diet on plasma 25-hydroxyvitamin D concentration in subjects with metabolic syndrome: a randomized, placebo-controlled trial (SYSDIET). Eur J Nutr.2014 Jun;53(4):1123-34.

Chowdhury R, et al. Vitamin D and risk of cause specific death: systematic review and meta-analysis of observational cohort and randomised intervention studies. BMJ. 2014 Apr 1;348:g1903.

Gallagher JC, et al. Dose response to vitamin D supplementation in postmenopausal women: a randomized trial. Ann Intern Med. 2012 Mar 20;156(6):425-37.

Garland CF, et al. Meta-analysis of all-cause mortality according to serum 25-hydroxyvitamin D.Am J Public Health. 2014 Aug;104(8):e43-50.

Heaney RP, Creighton JA. Vitamin D: Frequently Asked Questions. Creighton University School of Medicine.

Khaw, KT, et al. Serum 25-hydroxyvitamin D, mortality, and incident cardiovascular disease, respiratory disease, cancers, and fractures: a 13-y prospective population study. Am J Clin Nutr. Nov 2014. First published online Sept. 17, 2014.

Luxwolda MF, et al. Traditionally living populations in East Africa have a mean serum 25-hydroxyvitamin D concentration of 115 nmol/l. Br J Nutr. 2012 Nov 14;108(9):1557-61.

Mattila R. Tuhlaatko rahasi ravintolisiin? Ei kannata, sanoo asiantuntija. Helsingin Sanomat,19.9.2014.

Schöttker B, et al. Serum 25-hydroxyvitamin D levels and overall mortality. A systematic review and meta-analysis of prospective cohort studies. Ageing Res Rev. 2013 Mar;12(2):708-18.

Schöttker B, et al. Vitamin D and mortality: meta-analysis of individual participant data from a large consortium of cohort studies from Europe and the United States. BMJ. 2014;348:g3656.

Tomson J, et al. Vitamin D and risk of death from vascular and non-vascular causes in the Whitehall study and meta-analyses of 12,000 deaths. Eur Heart J. 2013 May;34(18):1365-74.

Viljakainen HT, et al. How much vitamin D3 do the elderly need? J Am Coll Nutr. 2006 Oct;25(5):429-35.

Zittermann A, et al. Vitamin D deficiency and mortality risk in the general population: a meta-analysis of prospective cohort studies. Am J Clin Nutr. 2012 Jan;95(1):91-100.

 

Alena Pronina